Urmase ja Ülle Hiina reisiblogi

05.04.2012 Riia - Peking

Saabusime Pekingi lennujaama 5.04.12 kl.10.35 kohaliku aja järgi. Kuigi Peking-Berliini lend oli jäänud rohkem kui tunni hiljemaks, algas meie lend Berliin-Peking ikkagi suhteliselt õigeaegselt.
Olime Berliinis linnapeal käinud ja mõnda poodi külastanud. Lõunat sõime Hiina restoranis, et tekitada juba meeleolu ning harjutada endid kuu aega ees ootava keskkonnamuudatusega. Sõime  "hiina parti", mis oli ka tõeliselt maitsev.
Lennujaamast hotelli minek osutus tõeliselt keeruliseks, sest selgus, et meil oli hotelli aadress jäänud hiina keelde tõlkimata. Plaan oli sõita lennujamast linna (24km) bussi, mitte taksoga, kuid millist bussi valida...  Mitmete asjameeste küsitlemise järel ning arusaamatust hiina keelest  aru saamata, otsustasime valida bussi nr 3, millega pidime jõudma enamvähem meie hotelli linnaossa. Bussist väljudes peatasime väga mitmeid taksosi, mille juhtidega üritasime taaskord ühist keelt leida. Üks lõpuks riskis ja hakkasime liikuma. Peatusime lõpuks kuskil, lootes, et selle koha lähedusest leiame ka oma hotelli. Taksomeetri näit 14 RMB, ulatasime 15, kuid taksojuht seletas midagi arusaamatut, osutas pardatšokil olevale kirjale ning tiris issi rahakotist täiendavad 2RMB välja. Meile jäigi see tegu arusaamatuks... Matkasime oma 500 m ja oligi meie esimene Pekingi kodu.  Tuba muidu päris toredake, aga pesa on nii kõva nagu oleks põrandale lina laotatud.
Väsimus niitis, misjärel väljusime toast alles õhtul. Tutvusime lähiümbrusega, leppisime kokku rattalaenutuse ning läksime õhtusöögile. Maandusime söögikohas, kus oli teenindajapreilisid oma 6tk. Küll neile tegi siis nalja, mis me neile selgeks püüdsime teha. Üks naeris lausa toidulauale taldrikute otsa kummargile tõmmates oma kõhu kangeks. Õnneks oli meie kõrval lauas itaalia noormees, kes soovitas, mida valida ning seletas ka neile meie soovid. Noormees on Hiinas novembrikuust tööasjus ning valdab keelt juba puhtalt. Oli väga lõbus...
Teeninduskultuur on meile harjumuspärasest erinev. Hotelli vastuvõtupreilid tavaliselt ei tereta ega anna selleks ka ise võimalust. Turismiinfopunktis teenindaja ulatas küsimise peale kaardi, misjärel hakkas koheselt ise arvutis edasi kribama.  Ruumidesse sisenedes ei ole kombeks teretada ega ka hüvasti jätta. Teenindajad räägivad omavahel valjuhäälselt, naeravad ja sõnumineerivad. Ka lennujaamas on tegemist kurttummamänguga.

... ja reis võib alata

06.04.2012 Ratastega Pekingit avastamas

Loeme siin netist, et Eestis ei taha mitte talvekülm järele anda. Meil oli täna päeval +25°C. Õhtul läks aga päris jahedaks, alla +10°C kindlasti. Võtsime hommikul kõrvalt hotellist rendirattad ja läksime katsetama, kuidas on võimalik siinses liikluskultuuris ellu jääda. Väga vahva ja adrenaliinitulva sisaldav sõitmine oli. Millegipärast ei suhtuta siin absoluutselt viisakalt kaasliiklejatesse. Käib üks metsik nõelumine ja enese eelisjärjekorra eest võitlemine. Mingeid liikluseeskirju ei arvestata või õigemini neid vist siin riigis ei eksisteerigi, sest ega politseil ei ole sellest küll mitte midagi, kui jalakäijate rohelise tule ajal autod ikka inimeste vahel edasi sõidavad. Politseinikud, keda nägime, istusid autos ja näppisid oma i-phonesid. Meie õppisime ka nahaalse käitumise esimese viie minuti jooksul ära ja uskuge, absoluutselt hästi toimiv süsteem. Liiga julgeks ei tasu muidugi ka minna aga ei ole siin näinud ühtegi avariid ega ka mõlkis autosi mitte. Rattateed on suurte teede ääres laiad, kohati sõidavad seal taksod, bussid ja siis ka vastutulevad jalgratturid. Kõik mahuvad ära, tuleb ainult silmad lahti hoida, et kellegagi kokku ei sõidaks. Käisime täna ratastega läbi Pekingi "hutongid" (ajaloolised kesklinna elamurajoonid), mis peagi jäävad ette linna arendajatele. Külastasime kella ja trummitorni, kus toimus ka "trummide šõuetendus". Käisime ka ühes Pekingi ilusaimas pargis, Bei Hai pargis, aga järvele paadiga sõitma ei läinud (pargi sissepääs oli 20 RMB/in ja elektrimootoriga paadi rent oli 80 RMB/h, sõudepaat 20 RMB/h). Tahtsime ka jõuda toimivasse Buddha munkade Laama Templisse aga jõudsime kohale just kassade sulgemise ajaks. Jääb siis järgmiseks korraks, kui tagasiteel oleme. Söögid on siin maitsvad, ainult tuleb teada, mida võtta.  Eile oli meil üks itaalia poiss kõrvallauas, kes aitas valida ja soovitada. Täna tellisime nuudleid, mis osutusid nii venivateks ja nätsketeks kui kummikommid. Selle eest kana ja seened olid väga maitsvad. Õhtu saabudes otsustasime teha ratastega veel viimase pargiringi. Sinna kogunevad nii turistid, kui ka kohalikud nautima baaride möllu ja õhtusööke restoranides, kus on hinnad kõrgemad, kui mujal. Iga restoran võistleb klientide eest pakkudes live esinejat ja muid trikke. Ka meie lugesime aknale kirjutatud kokteilide hindu ning otsustasime ühte sisse astuda. Tellisime 2 gin toonikuga ning soovisime koheselt ka tasuda. Arve esitati 80 RMB. Viitasime, siis reklaamile aknal, misjärel koheselt baarmenpoiss ka nõustus 40-ga. Ennem hotelli tulemist käisime läbi veel kõrvalmajas asuvast massaažist (kestis 90 min ja tehti jalad ning kogu keha, maksis 98 RMB/in). Kogu päeva jooksul nägime vaid 1 kerjavat inimest ja 1 kodutut. Inimesed on rõõmsad oma argitoimetustes. Joogiseid ei ole veel kohanud. Õhtuti kogunevad hiinlased parkidesse sotsialiseerima, rattale on ehitatud kõlaritega muusikamängija, mis pannaks kõvasti mängima, tantsitakse, mehed näitavad ilu- ja jõunumbreid loopides cung-fu kaikaid, mängivad lauamänge, ping-pongi, indiakat, lauldakse ja üldse tuntakse endid mõnusalt. Samuti ei märganud, et see segaduses liiklus tekitaks inimestes pingeid, liigutaksegi selliselt, et kes ees, see mees, mitte ei vihastata trügijate peale. Vähemalt ei paistnud see välja. Justkui õnnelikud kommunismilapsukesed. Homme on meil veel kuni Šanghai lennukini aega pool päeva midagi teha aga veel ei tea, mida teeme. Lennujaama on 26km ja sinna võib tipptunnil sõita mitu tundi.

Seletuseks niipalju, et meie arvestustes 1RMB=2EEK ja 1EUR=8RMB.

Hutong`ide vahel Hou Hai järve ääres

07.04.2012 Peking – Šanghai

Tänane päev kulus meil ühest linnast teise kulgemise tähe all. Marsruut oli Peking – Šanghai.
Magasime halvasti ja tõusime hilja hommikul. Logelesime veel Pekingi hotellis kuni 12.30-ni ja siis otsustasime liigutama hakata. Lennujaama oli plaan sõita rongiga – Airport Expressiga. Kaardi järgi tundus olevat rongijaam ~30 min jalutuskäigu kaugusel. Vahepeal tegime ka ühes bistroo-moodi kohas lõunasöögi. Sööki sai tellida piltide järgi ja ega kirjadest aru ei saanud, mida pakutakse. Kõhud sai täis ja rongijaama leidsime ka umbes tunni aja pärast ilusti ülesse. Lennujaamas oli veel aega rahulikult ennem lendu blogi kirjutada. Lennuk väljus 30 min hilinemisega. Lend kestis 1h50min ja selle aja sees pakuti ka õhtusööki.
Šanghai võttis meid vastu õhtupimeduses +17C soojaga. Lennujaama turismiinfost haarasime kaasa linnakaardi ja metrookaardi ning sõitsime metrooga hotelli. Metroos avastasime, et metrookaart oli ainult Hiina keeles. Seekord oli meil aga kodune eeltöö hästi tehtud ning me teadsime kuhu ja kuidas minna. Metroopiletid ostsime ka piletiautomaadist. Hotell on tagasihoidlik aga normaalne, puhas ja noortepärane. Toas on olemas TV, tel, wifi, kõik toaletttarbed ja konditsioneer. Voodi, nagu ikka, oli kivikõva. Aga seekord me olime kavalad (tänu emme avastusele) ja vahetasime madratsil pooled ära. Tuli välja, et madratsi alumine pool on hulga pehmem! Käisime veel õhtul tiiru väljas ja tutvusime hotelli lähiümbrusega ning siinsete  söögikohtadega. Valisime homme hommikuks ka ühe söögikoha välja. Lisaks saime oma hotelli letist linnatuuri bussi kohta infolehe ja otsustasime homme alustada sellega, et teha organiseeritud linnaekskursioon. Selle hulka kuuluvad ka mõnede kuulsamate vaatamisväärsuste tasuta sissepääsud. Edasine kava selgub juba homme sellest, millist infot ja reise meil on turismiinfopunktidest ja reisikorraldajate käest võimalik hankida. Nüüd jääme puhkama.

Lapsevanemad soovisid lapsest koos meiega pilti teha

08.04.2012 Šanghai Sightseeing Tour

Oli täna ikka vast öö... iss ei olnud veel magamagi jõudnud jääda, kui emm pidi juba ärkama, sest meie tuppa ehitatud duššinurga all elutsev rotipesa oli otsustanud oma toiminguid alustada. Küll nad siis jooksid ja hullasid ja piiksusid ja vingusid (vahepeal ilmselt ka kaklesid).... Ei hakanud öösel toavahetust paluma, sest veendusime, et mingeid auke seinas ei ole ja tuppa need elukad ilmselt ikka mürgeldama tulla ei saa. Meie armas toake oli piisavalt vähese õhuga ning vajas väljastpoolt värske õhu juurdevoolu, mida aga niiväga teha ei saanudki, sest öösel kl 2 paiku praadis naabripere söögimanti just meie akna kõrval, mitte kaugemal kui 2m meie akna vastas. Õnneks mõistsid meie unetut ööd ka respa noored ning olid nõus meie toa mõistlikuma vastu vahetama.

Hotell Pxoenix asub otse kesklinnas People´s Square pargi lähedal. Liikumine siin läänelikus ja gigantses suurlinnas ei ole sugugi keeruline kui kasutada ingliskeelset kaarti. Meiesugused maalased ei saa mitte maha vaadata, ainult imetle neid eriprojektilisi pilvelõhkujaid, pea kuklas. Et seda ilu lähemat silmitseda ostsime linnatuuri, kus siis buss teeb turismiobjektide juures peatused nn hop-on-hop-off. Kõrvaklappides jutustas, meie valikul muidugi, vene keelne neiu, kes tutvustas kõiki objekte ning kogu seda maailma suurimat linna, mis oli veel vaid 1000 aastat tagasi olnud väike kalurikülake. Nüüdseks on Šanghai ümbermõõt 5 korda suurem, kui New York´il.

Õhtul otsustasime linna teisest otsast jala kodu pole orienteeruma hakata ja korraga olime kohalike õhtuturul, kus müüakse söögikraami nii elusal kui juba töödeldud kujul. Saime väga vahva ja eheda elamuse. Hämmastav on see, et linn on absoluutselt puhas välja arvatud kohalik turg päeva lõpuks ja söögikohad peale kohalike söömingu lõpetamist. Kõik perenaised, poepidajad jm. pühivad oma prahi just täpselt ukse alla, vähe sellest, ka kõrgematelt korrustelt loobitakse sodi tänavale. Vähe sellest, nii mehed kui naised, daamid ja härrad- kõik massiliselt aina rögastavad ja tatistavad otse tänavale. Loodetavasti seda teevad hiinlased ainult suurlinnades, sest linn on tolmune ja heitgaasine. Aga mine tea, äkki on ka suure rahva omapära... Vaatamata sellele on linn uskumatult puhas. Kõikjal on luudadega prahikorjajad ja iga pisukese vahamaa järel on ühiskondlikud WC-d (paber peab muidugi endal kaasas olema). Õhtusöögi tegime vahetult ennem hotelli jõudmist ühes 2.korruse bistroo moodi kohas. Külmsuitsu pardifilee oli meeldejääv maitseelamus.

09.04.2012 Vihmane Šanghai

Tänast päeva jätkasime taas linnatuuri bussi kasutusega, sest nende piletite kehtivus oli 24h. Ennem ostsime veel näljapetteks ühe nuudliportsu. Üks kerjav kodanik, va kavalpea, oli end samuti sättinud söögikoha lähedale ja andis vägagi arusaadavalt märku oma soovidest. Ostsime temalegi siis 5 raha eest hommikusöögi. Täna külastasime Yuyan Gardenit ja City God templit. Sel hetkel, kui ühe kohaliku siidikaupluse noormehega vestlesime (arusaadavas keeles), astus kerjav naisterahvas ligi, käsi pikalt ees. Mul ei jäänud muud üle, kui taskust 1 raha loovutada. Noormees manitses meid seda mitte tegema, öeldes et tegelikult on see kontingent veel kõige rikkam, tuues ainult halba mainet riigile. Võta sa kinni, mis nüüd õige on... Jätkasime oma otsinguid, et leida turismiinfopunkt, kus kokkuleppida reisituurile minek. Tahame nimelt sel moel edasi liikuda lõuna poole. Saadeti ühte reisibüroosse - Spring Travel. Aga seal selgus, et tehakse ainult kohalikele hiinakeelseid tuure. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise neti abil selgusele jõuda, kuhu edasi liikuda. Eks siis homme näeb, kuidas sujub rongipiletite ostmine kohalikust rongijaamast, kus kõik on seinale sirgeldatud meie jaoks segases kirjas...

Mäletate reklaami „ma tahan Branti...“ Meiega juhtus täna sama lugu. Ega ju muidu ennem uut ei saa, kui vana kadunud ei ole. Kaotasime meie truu ja vahvaid rännupäevi näinud fotoka taksosse. Plaanisime ikka sellega Hong Kongini vastu pidada, aga nüüd on vaja homme uut otsima minna.  Selle ostmisega saab siin päris palju nalja. Mina leidsin ühe naturaalse oliivikreemi, lõhnas imehästi, aga kuidagi ei tahtnud naha sisse imenduda. Olen juba 2 päeva ennast hoolega kreemitanud ja täna otsustasin, et lähen küsin igaks juhuks mõned täpsustused käemärkide abil. Selgus, et potsiku sisu kuulub juustele määrimiseks. Seda veel ei tea, kas enne pesu, pesemiseks või peale pesu.Iss ostis täna habemeajamiseks ühe kena pakendatud žiletikomplekti koos tagavara teradega (paistis nagu oleks 5tk). Päriselus oli vaid 3 vahetatavat tera ja kahjuks üksi ei haakunud kaasasoleva varre külge. Iss pusis seni kuni lõpuks oli tal peotäis purunenud plastikuosi voodi täis. Siis üritas paljaste teradega oma lõuaalust kaapida, kuid jäi katki seegi, sest ega need nürid terad ei lõiganud midagi. Loodame, et fotoka ostuga meil analoogselt ei lähe.Õhtust käisime söömas hotelli lähedal Jaapani restoranis. Oli puhas koht ja meeldiv teenindus. Seda, et tegemist on Jaapani restoraniga, saime teada alles tellimuse esitamise käigus. Söögid olid väga maitsvad.Hotellis bookisime homseks Hangzhou majutuse 2-ks ööks. Samuti tõlkisime hiina keelde paar vajalikku fraasi, mis edasiliikumist ja piletite ostmist abistaks ning lasime need koos majutuse kinnitusega välja trükkida. 

Šanghai hotelli ees

10.04.2012 Šanghai – Hangzhou

Hommikul peale oma ajutisest kodust lahkumist suundusime uue fotika otsingutele. Ühes suures hüpermarketis sellist letti nagu fotoaparaatide müügipunkt ei olnud ollagi. Pisukese tutkimise järel ühe marketi fotikaletist valisime välja Canoni kaamera (14,1 megapixlit, 5xoptikal zoom). Soovime talle pikka eluiga. Suure kauplemise peale saime lõpuks 10% soodustust ka. Ennem meid ostis üks kohalik paar just samad aparaadid 2tk. See andis ka julgust ostu sooritamiseks. Neile sedavõrd suurt allahindlust ei tehtud. Pargis fotikat seadistades astusid meile ligi lisaks kaubapakkujatele ka 3 noort, kes tundsid huvi, kas minu juuksevärv on loomulik ning üldse olid sellised toredad ja jutukad. Noored õpivad koolis lisaks hiina keelele ka inglise keelt, mis on nende jaoks väga raske õppida. Samas keeleoskus hõlbustab töö leidmist. Rongijaamas sujus kogu piletite ostmise protseduur ladusalt. Abiks oli läpakasse trükitud meile vajalikku suunda minevate rongide plaan. Tuleb välja, et nende kahe linna vahel läheb ronge tunnis oma 4-5tk. Seega oli valida kiirete ja vähem kiirete vahel. Otsustasime sel korral aeglasema „ekskursioonirongi“ kasuks, millel 188km läbimiseks kulus aega 1h 50min. Vagun ei olnud just suurem asi oma pitsiliste peakatete ja satsiliste toolikatetega. Aastatepikkuse vagunis suitsetamise tõttu on tunda kirbet pigihaisu. Ja ilmselgelt oleme teel ainult koos kohalikega. Millegipärast turistid ei ole meie ekskursioonirongi valinud...

Reisi üks tähtsamaid lähteülesandeid on täidetud. Nimelt suutis iss loobuda suitsetamisest Berliinis. Käis veel viimast suitsu tegemas vahetult ennem Pekingi lennukile minekut (läbis turvakontrolli kaks korda). Nüüd siis igatahes on küll for ever....

Üks huvitav tähelepanek on laste riietuse suhtes. Esialgu arvasime, et hiina värk, lihtsalt pükste õmblused ei ole vastupidanud, aga kui juba mitmel nägime, siis annab ikka aimata, et siin on pisikestel, kes meil veel mähkmeid kannavad ja ka silmajärgi otsustades kuskil 3 aastastel, sellised teksapüksid, mis on eest värvlist kuni tagumise värvli ääreni kokku õmblemata. Laps lihtsalt kükitab maha ja ongi asi õiendatud. Loomulikult kannavad nad seesuguseid pükse ilma aluspüksteta. Sellel lapsel, kellega meil tehtud perepilt, on jalas samasugused teksad. Lõuna poole minnes on loodus juba täiesti roheline, sekka lillad ja kollased lilled ning põõsad. Väga kena on. Rongi aknast mööda kihutavad külad tunduvad kohati vaesed ja räämas aga tärkava looduse pealetung lämmatab selle sodi peagi. Osad külad olid ka väga suursugused. Rongijaamast hotelli otsustasime sõita liinibussidega vastavalt broneeringu kinnituses kirjas olevatele juhistele. Küsisime ka korraks ühe taksojuhi käest transfeeri hinda aga see ei olnud meie arvates vastuvõetav. Hotelli sisse tšekkides ei suutnud hotelliomanik uskuda, kuidas me niisuguse hinnaga suutsime toa 2-ks ööks bronnida ja küsis kohe meilt topeltsumma. Proovis igati meid veenda, et tegemist on ainult ühe inimese hinnaga. Õnneks oli meil broneerigu kinnitus välja trükitud ja talle ette näidata, ning seal mustvalgel kirjas, mis summa meil maksta on vaja. Siis ta muidugi oli veidi kurb ja lubas asja klaarida webi teenusepakkujaga ning andis meile toakaardi kätte. Tuba igati normaalne ja kõik eluks vajalik olemas. Peale väikest puhkust läksime õhtusöögile. Leidsime ilusa koha oma hotellist umbes 500m kaugusel. Õhtusöögi tellimine käis seekord mobiiltelefoni teel. Nimelt ei osanud keegi kohalikest teenindajatest inglise keelt ja meie ei mõhka veel hiina keelt. Siis üks leidlik kelner helistas kellelegi, rääkis talle jutu ära ja andis telefoni mulle ning ma esitasin söögi tellimuse. Peamiselt olin ma nõus sellega, mida tema välja pakkus. Joogi tellimus sai kõrvalasuvast baarist lihtsalt viipekeeles esitatud. Tulemuseks oli selle reisi seni kõige maitsvam ja ka kallim õhtusöök. Ilm on siin tunduvalt soojem kui Šanghais. Väljas tibutab väikest vihma ja me jääme nüüd selle krabina saatel magama.

People´s  Square pargis

11.04.2012 Matk ümber West Lake`i järve

Päev algas päikese piilumisega kardinate vahelt ning väljast kostuva ehitusmüraga. Selgus, et naaberhotelli ehitus on alles pooleli ja ilmselt ärkame ka järgnevad hommikud selle müra saatel, sest bronnisime just eile sellest järgmisesse hotelli täiendavad 2 ööd. Laupäevaks saime lennukipiletid Sanyale, kus siis saame 35 kraadises kuumuses rannamõnusid nautida.

Tänase päeva eesmärk oli laenutada rattad ning teha tiir ümber West Lake`i järve. Järv on ümbritsetud kolmest küljest mägedega ja see piirkond on Hiina siseturismis eelistatuim valik. Rataste laenutamine osutus aga üle ootuste raskeks, sest pakutavad rattad olid väikesed või siis väga halvas seisukorras. Nii me siis otsustasime ette võtta jalgsimatka. Ausalt öeldes ei osanud aimatagi, et see ring sedavõrd pikaks osutub. Kilometraaži ei oska arvata, aga koos hommiku- ja õhtusöögiga ning mõningaste puhkepausidega võttis aega kokku peaaegu 10 tundi. Õhtuks olid meil tallaalused ümarad ning jalad väsinud. Kogu järve ümbruskond on tõepoolet väga maaliline, eriti veel nüüd kevadel, kus kõikvõimalikud puud ja põõsad on täies õiteilus. Järve ümbrus on üks meelispaik pruutpaaridele pildistamisteks. Siia veetakse päeva jooksul sadade busside viisi turismigruppe tervest Hiinast. Meiesugused kahvanäod olid ikka väga suurteks haruldusteks. Pidime mitmeid fotosessioone läbi tegema, mis oli muidugi päris lõbus kõikidele osapooltele.

Õhtul jalgsimatkalt naastes valisime ikkagi kõrvalasuvast hotellist välja korralikud rattad homse päeva sisustamiseks. Kõike seda ilu tahaks ju veel rohkem näha ja nautida...

West Lake`i järve ääres jalgu puhkamas

12.04.2012 Ratastega Hangzhou`s

Hommik algas jälle töömeeste poolt tekitatud ehitusmüra saatel. Õnneks aga oli väljas ilm soojem kui ilmaennustus seda meile eile lubas. Meil oli selle üle hea meel, sest olime plaaninud rentida rattad. Kolisime ümber kõrvaltänaval asuvasse hotelli ja tuppa astudes olime jube pettunud, sest see ei vastanud kohe mitte meie ootustele. Läksime siis tagasi respasse ja palusime endile paremat tuba. Selle me ka saime, nagu juba tavaks kivikõvade vooditega. Meeldivaks boonuseks oli avar vaade mäenõlval laiuvatele teeistandustele. Teelehtede töötlemine, kuivatamine ja müük käib meie hotellis otse respa kõrval. Korraliku tee valmistamine on palju aega ning inimtööjõudu nõudev protsess. Peale käsitsi korjet soputatakse teelehti masinas, seejärel asetatakse 4-5 peotäit ühte suurde kuuma kastrulisarnasesse anumasse, kus seda pisikest kogust intensiivsete liigutustega käsitsi segatakse. Maitselt on see roheline tee värske aga natukene mõru. Teed tuuakse lauda peaaegu igas restoranis või kohvikus veel ennem seda, kui oled oma tellimuse esitanud. Arvele lisatakse tee eest juurde sõltuvalt söögikohast 10-15 RMB. See on neile nagu jootraha eest, sest siin jootraha küsida ja anda ei ole kombeks.

Tänased rendirattad olid väga normaalsed kui mitte arvestada sadulad, mis jäid meie jaoks ikkagi madalaks. Ratastega saab tunduvalt kiiremini edasi liikuda ja näeb ka rohkem. Sõitsime peamiselt jalgrattateedel, kuid ega seal ei ole ka kuigi ohutu. Ikka peab silmad-kõrvad lahti hoidma. Jalgrattateid kasutavad autod ja bussid kui tee jääb kitsaks, sellel pargivad kõik vastavalt oma soovile ning toimub liiklemine ka vastupidises suunas. Lisaks ei ole rattur mitte „püha lehm“ talle ettenähtud rattateel. Kui auto ikka tahab paremale keerata, siis peab jalgrattur olema see, kes autole teed annab. Seda saime ka omal nahal tunda kuid õnneks lõppes kõik hästi... Hangzhous on liikluskultuur tunduvalt parem kui Pekingis või Šanghais. Siin on mõned korrad isegi autod peatunud, kui jalakäiad teed ületama hakkavad. Ilmselt on korra tagamise teene ka tohutul politseinike armeel. West Lake`i ümbrus on sedavõrd turvatud, et meie mitmekordsed katsed ratastega järveäärsele jalutusalale põigata ei kandnud kordagi vilja. Politseinikud ajasid meid kohe minema - mis on muidugi väga õige. Seega meie eilne jalgsimatk õigustas end 100%.

Eilset kogemust ning kõike seda nähtud ilu on väga raske millegagi võrrelda. Juba Marco Polo oli võtnud endale julguse ning nimetanud Hangzhou linna maailma kõige ilusamaks linnaks. Meil ei ole selles põhjust kahelda, sest kaunimate hulka see linn kindlasti kuulub just oma West Lake´i piirkonna tõttu. Üks eriti suursugune ehitis, mida külastasime oli "Kuue Harmoonia pagood". See kõrgub kauni järve kaldal ja on 60m kõrgune. Pagoodi kasutatakse ka tuletornina ning pagoodil arvatakse olevat maagiline mõju 6,5 meetrisele iga sügisesele veetõusule Qiantang'i jõel.

Hiinlased on „pildistaja rahvas“ , seda igas asendis ja kõikvõimalikes kohtades. Täna ühe kohaliku noormehe käest uurisime, kas tõesti on päevade viisi nii massiliselt pulmi (kõikidel nädalapäevadel) või on need mingid fotosessioonid, mida järve ümber korraldatakse. Saime teada, et Hiinas on tavaks pidada „memory wedinguid“. Noorpaar, eriti pruut lüüakse „lille“ ning siis klõpsitakse terve päev, vahest ka mitu päeva, mälestuseks pilte. Pruutpaariga tegeleb kaasavõetud meeskond, sõbrad ja sõbrannad, kes on soenguseadjad, meigikohvriga jumestuskunstnikud, peeglihoidjad ja fotograafid. Igatahes väga ilus oli nende tegemisi vaadata. Hiinas on üldse kaunid tüdrukud, justkui pisikesed nukud ja kui siin juba pikemalt olla, siis saab aru, et nad kõik ei olegi päris ühte nägu...

Vihmasaju tõttu otsustasime õhtu sisustada meie hotellis süües ning netti kasutades. See valik aga osutus totaalseks „ämbriks“. Tellisime tuunikalasalati ning seašnitsli riisiga. Tuunikalasalat serveeriti siin koos majoneesi, rosinate ning seedermänniseemnetega. Ei olnud küll harjumuspärane, kuid sai söödud. Isale toodud sealiha saatsime täiendavale küpsetamisele, kuid ega ta tagasitoodunagi etem olnud. Lõpuks iss vihastas ja nõudis makstud raha tagasi. Kuna netti oli vaja kasutada Sanya majutuse broneerimiseks, ei saanud me ka asukohta muuta ning iss valis väljast mõned vardad erinevate lihadega. Kui küpsetatud vardad lauda toodi, olid need aga sedavõrd vürtsised, et neid ei olnud võimalik süüa. Seega oli issil paastuõhtu, kui välja arvata mõned õlled. Hiinas on endiselt lubatud suitsetamine siseruumides ja see tegi õhtusöögi veelgi väljakannatamatuks. Tõsi, mõnes söögikohas on suitsetamine ikkagi keelatud ja selliseid söögikohti me ka eelistame.

Järve äärses pargis õitsevate puude varjus

13.03.2012 Hängimas Hangzhou linnas

Tänaseks päevaks ei olnud meil paigas mingeid plaane ja otsustasime lihtsalt bussiga linna sõita. Respast lasime linnakaardil ära märkida huvitavamad kohad ja nii me linnapoole suundusime, muretult ja mitte kuhugi kiirustades.

Jalutasime piki jalakäijate tänavaid, uudistasime hiinlaste peeneid käsitööoskusi ning olime ise uudistavateks, kuni leidsime turismiinfopunkti. Saanud vajaliku info, siirdusime jalamassaaži saama. Sel korral oli massaaž ikka tõeliselt nauditav. Seitsmekümne minuti jooksul muditi ja väänati hakatuseks selg läbi ning seejärel ka jalad, nii, et esiotsa võttis valu käes lausa vingerdama. Sellega veel „päev endile“ ei lõppenud. Emm suundus pediküüri ning iss juuksuri. Pediküür on siinses mõttes vaid kandade kaapimine, varvaste kordategemise puhul lisandub täiendav tasu ning kui soovid veel küüsi lakkida, on hind sootuks poole kõrgem. Iss sai korraliku juukselõikuse ja arvas, et nüüd meeldib ta Hiina tüdrukutele veelgi enam...

Vaatamisväärsustega meil eriti ei vedanud. Siidimuuseumisse jäime hiljaks ja Lingyini Tempel oli niivõrd kõrgel mäe otsas, et sinna ronimisest me lihtsalt loobusime. See eest lidusime taas poole järve pikkuse jagu promenaadi mööda, et õigeks ajaks jõuda „muusikalist purskkaevude sümfooniat“ vaatama. See on järve paigaldatud purskkaevude šhow sünkroonis muusikaga. Vaatemäng oli vägev ja andis väga positiivse elamuse.

Hiina käsitöömeister jalakäijate tänaval suveniire valmistamas

14.04.2012 Hangzhou – Sanya

Ülemise korruse elanikud olid otsustanud varem välja kolida kui meie ning päev algas jälle suure kolina ja kisa saatel. Meie lennuk väljus kl. 17.05 ja me oleksime saanud veel magada. Ees ootab 10 päeva kuurordilaadset puhkust 35 kraadises kuumuses. Loodetavasti saame kuumas kliimas lahti oma köhadest-nohudest, mille põhjapool endile külge haakisime. Lahkusime hotellist piisava ajavaruga. Nädalavahetuseks oli liiklus ümber suunatud ja ühe toreda kohaliku tüdruku abiga saime selgusele, millises peatuses peale minna, kuhupoole sõita ning kus väljuda. Kohalikud on üldse siin väga sõbralikud, osavõtlikud ja abivalmis. Kuigi nad juhatavad tihtilugu ka valesse suunda, tahavad nad väga aidata. Oleme juba aru saanud, et infot tasub küsida mitmete käest, ennem kui liikumise suunas lõplik otsus langetada. Piisav ajavaru õigustas ennast täielikult, sest kogu linnaliiklus oli täis ummikuid. Ilmselt seetõttu eelistavad ka kohalikud kasutada rohkem rattaid või käia jala. Lennujaama jõudsime õigeaegselt, saime veel lennukis 45min oodata, sest lend lükati edasi halbade ilmastikuolude tõttu.

Sanya võttis meid vastu 30 kraadise kuumaga. Soovist vältida taksosõitu, otsustasime hotelli sõitmiseks kasutada liinibussi. Selleks õppisime ka esmakordselt lähemalt tundma ja kirjutama hiinakeelseid „krõnkse“, mille tulemusena – üllatus, üllatus – väljusime õiges peatuses. Edasi läks aga jamaks, sest ükski kohalik, kaasaarvatud taksojuhid, ei osanud meid hotelli juhatada. Kohalikud rääkisid siin tõesti vene keelt ning poodide- ja söögikohtade sildid on venekeelsed, ühesõnaga kõik paistab olema suunatud vene turistidele. Venelastele on ka siiasõit viisavaba. Pika ekslemise järel lõpuks ühest hotellist helistasime ning meile tuldi järele. Hotellituppa jõudes olime kuuma ilma tõttu higist nõretavad ja kaltsmärjad. Meeleolu aitasid parandada kaks külma õlut ja ülipehmed voodimadratsid.

Liiklusummikutes teel Hangzhou lennujaama

15.04.2012 Tutvumine Sanya linnaga

Meie silmis erineb Sanya kardinaalselt seni nähtud Hiinast. Tegemist oleks justkui mingi Türgi või Musta mere äärse kuurortlinnaga, ainuke vahe on kohaliku elanikkonna välimuses. Meie linnaosa Dadong, on orienteerunud täielikult venekeelsete turistide teenindamisele ning seda tehakse üsna aktiivselt ja pealetükkivalt. Ega meiegi erinenud eriti vene turistidest, nii kõnetati ja tervitati meidki pidevalt vene keeles. Tegime näod, et ei jaga seda keelt, mille tulemusel jäeti meid suhteliselt kiiresti rahule. Huvitav näide ühe tänavamüüjaga kauplemisel oli selline, kui ta vene keeles pakkus kauba hinnaks 50 RMB, aga ingliskeelse küsimuse peale - palju see asi maksab? – näitas pihuarvutil numbrit 60. Nii see äri ka ei lähe...

Peale hommikust kiiret rannaskäiku ja pisukest suplust, sõitsime bussiga vanalinnaga tutvust tegema. Esimest korda elus õnnestus hoiduda päikesepõletusest, sest lahkusime rannast juba 10 minutit peale sinna saabumist. Bussipeatuses sai emme suure ehmatuse osaliseks kui nägime rahva seas rahulikult ühte suurt rotti askeldamas. Kohalikke ei paistnud see elukas sugugi häirivat. Esimesel päeval on raske harjuda sellise kuumusega, seetõttu olime suhteliselt loiud ning otsisime varju konditsioneeritud õhuga poodidest. Sai tehtud ka mõned vajalikud ostud rannapuhkuse veetmiseks ning üks väike jalutuskäik promenaadil. Õhtul varakult võttis aga võimust väsimus ja nii me pagesime oma mõnusasse jahedasse hotellituppa puhkama.

Sanya rannapromenaadil jalutamas

16.04.2012 Yalong Bay rannas

Sõitsime täna bussiga naaberranda Yalong Bay`d kaema, pidi olema ilusam kui meie oma. Rannad on  kõik suhteliselt sarnased ning eelistada ühte teisele veel ei oska. Lained on siinsetes randades küll igal pool võimsad ja ujumisega võib tekkida raskusi. Tegime täisväärtusliku rannapäeva koos kõikide sinna juurde kuuluvate tegevustega, millest peamised olid päikese võtmine, lebamine, laisklemine, magamine, ujumine ja enese naha ära põletamine. Olime küll eile ettevaatlikud, kuid täna valvsus kadus ja jama oligi kohe käes. Päikese käes olime küll vaevalt paarkümmend minutit aga sellest meie valgetele nahkadele põletuseks piisas. Rannast ära tulles suundusime otse apteeki ning peale mõningast otsimist saime ka vajalikud medikamendid naha parandamiseks ostetud. Päeva lõpetuseks lasime endile teha ühe korraliku õlimassaaži. Üllataval kombel ei olnudki see lõbu siin kuurortlinnas kuigi kallis (ainult 50 RMB/60min). 

Seletuseks niipalju, et meie arvestustes 1RMB=2EEK ja 1EUR=8RMB.

Yalong Bay rannas veel tervete nahkadega

17.04.2012 Sanya Pearl River Nantian Hot Spring Resort

Hommikul ärkasime varakult ja peale kiiret einet suundusime kõrvaltänaval asuvasse hotelli, kust meil oli plaanitud teha väljasõit termaalbasseinidega spaasse - Nantian Hot Spring Resort`i (http://www.nantian-hot-spring.com/enu/index.asp). Selles spaas on üle 60-ne eri suuruse ja funktsiooniga mineraalvee basseini. Maapinnale jõudev mineraalvesi on 57°C sisaldades kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, floori, ränihapet ja radooni. Basseinid on suurel territooriumil ja ümbritsetud lopsaka troopilise taimestikuga. Lisaks erinevate temperatuuridega basseinidele on seal ka kalateraapia basseine 2tk, ühes väikesed ja teises suuremad kalad, kes puhastavad inimeste nahka surnud naharakkudest, tehes seda õrnalt kuid tuntavalt näksides. Meie lemmikuteks osutusidki kaladega täidetud basseinid. Esimene katse kaladega tutvust teha issul luhtus, sest kalad sõid ta otseses mõttes „basseinist välja“ jalgadele kõdi tehes. Nähes, et emm on kaladele osutunud lemmiksöögiks ning suudab kõdile vastu seista, otsustas ka iss teisele katsele minna ja see õnnestus. Lõpuks olime peaaegu terve tunni kaelani basseinis kaladele söödaks ning selle tulemuseks sai meile kalade poolt töödeldud õrn ja pehme beebinahk. Kahjuks oskasime oma pehmed nahad palmivilus lamamistoolidel magades märkamatult uuesti ära põletada. Nüüd oleme tagasi hotellitoas ja ravime jälle endi põletushaavu ehk siis oleme tagasi eilse päeva õhtus, ainult selle vahega, et täna ei kannata enam õlimassaaži ka teha...

Mineraalvee basseinis kaladele söödaks

 

18.04.2012 Rolleriga Sanyal

Täna hommikune äike ja vihmasabin andsid meile voli kauem hotellitoas laiselda. Plaanitud rattarendi asemel soovitas meie hotelli admin laenutada hoopis rolleri kõrvaltänavalt. See tuli meile täieliku üllatusena, sest olime teadlikud, et Hiinas ei ole võimalik rahvusvaheliste juhilubadega sõita, sest siin pidavat aktsepteeritama vaid kohalikke juhilube. Samuti ei olnud me näinud siiani ühtegi „valget“ turisti rolleri seljas.  Peale passide loovutamist ja mõningast kauplemist hinna üle, anti meile roller kätte kaheks päevaks ilma mingisuguseid pabereid täitmata ja juhilubade olemasolu kontrollimata. Kiivreid ei saanud ka palumise peale mitte. Nii me siis liiklusesse sukeldusime. Õnneks oli meil olemas eelnev kogemus Kreeka, Türgi, Tai ja Malaisia rollerisõidust. Hiina liikluskultuuri ei anna aga eelnevate riikidega võrrelda. Siin peaks tõesti omama kohalikke juhilube ja piisavalt sõidukogemust. Liiklus toimib põhimõttel - suuremal ja tugevamal on eesõigus ning see, mis värvi tuli põleb valgusfooris, paistab olema teisejärguline. Jalakäijatele ei pea mingil juhul ülekäigurajal teed andma vaid neile tuleb anda signaali. Need oskused said täna kiiresti kasutusele võetud. Ainuke probleem on veel liiklusmärkide tundmisega, millel on hiinakeelsed „krõnksud“ kirjas. Nendel ristmikel me laseme teistel liiklejatel sõidu eesõiguse üle otsustada.

Tänasega jõudis meie seiklus Hiinas poole peale. Reisi jätkamiseks leidsime parima viisi edasiliikumiseks sõita öörongiga Sanyalt Guangzhou`sse ja sealt kohe edasi Shenzhen`i, mis asub otse Hong-Kongi külje all. Meie Hiina viisa esimesed 20 päeva lõppevad järgmisel teisipäeval, mil me peame vahepeal riigist lahkuma Hong Kongi.

Päeva esimesel poolel käisimegi rolleriga rongijaamas järgmiseks esmaspäevaks pileteid ostmas. Loomulikult ei võtnud me kaasa ühtegi hiinakeelset kirja selle kohta, kuhu ja millal me sõita soovime. Õnneks leidus piletiterminaali personalist üks tütarlaps, kes oli võimeline suhtlema meiega inglise keeles. Kahjuks selgus, et meile vajalikul päeval väljuvale kolmele rongile ei olegi enam pehmete magamiskohtadega pileteid saada. Seega ei jäänud meil muud üle, kui leppida rongisõiduga 15h40min ja 1157km kõvadel lavatsitel.    

Tänase pealelõuna kasutasime ära rolleriga ringi sõitmiseks ja Sanya lähiümbrusega tutvumiseks. Bensiini hind on siin peaaegu sama mis meil Eestis -  8,99 RMB/liiter ehk 1,123€/liiter. Leidsime ümbruskonnas ka ühe ilusa poolsaare - Luhuitou, koos kaunite randadega. Kõikjal on aga käimas massiline kõrghoonete ehitus ja kinnisvara arendus ning varsti ei leia kohe kindlasti siin enam loodusliku ehedust. Ennem hotellituppa tulekut lasime veel oma kuumusest tulitavaid ja tursunud jalgu mudida.

Rahulikuma liiklusega tänaval sai ka sõites pilti tehtud

19.04.2012 Rolleriga Nanwan Monkey Island`il

Tänase puhkusepäeva sisustamiseks oli meil mõeldud teha väljasõit rolleriga Nanwan Monkey Island`ile.(http://www.sanyaweb.com/sight_lingshui_nanwan_monkey_island.html).

Sanya kuurortlinnast on sinna kiirteed mööda sõites umbes 65km. Saarele saab mandrilt mööda Hiina pikimat köisteed, mille pikkus on 2138m. Meile pakuti võimalust teha sinna organiseeritud kujul turismireis, kuid me loobusime sellest ja otsustasime seigelda omal käel rolleriga. Sinna sõites vaatasime ka ümbruskonnas natukene ringi, kaesime kauneid kohti ja randu. Läbisime ühe 10km pikkuse rannaäärse ala, kus toimus luksushotellide piirkonna arendus ja ehitus. Infrastruktuur, haljastus ja teed olid kõik juba valmis tehtud. Lukshotellidest osad olid avamisjärgus ja valmis külalisi vastu võtma, osad olid ehitusjärgus ja osadel kruntidel polnud tegevust veel alustatud. Samas kõrval toimus ka ilmselt töötajatele mõeldud kortermajade ehitus.

Kui me lõpuks ahvide saare juurde kohale jõudsime oli kulunud märkamatult 85km. Saarel asub makaagi ahvide reservaat. Looduskaitseala on loodud 1965. aastal ja seal elab üle 2000-ne ahvi. Ahvide saar on koduks paljudele looduses liikuvatele pärdikuperedele ja ka ahvidest eksponaatidele, kellede ülesastumisi demonstreeriti külastajatele iga poole tunni järel. Ettekandmisele tulid ahvide komöödiateater ning tsirkusenumbrid. Vaatamata vahvale sõidule köisteega ning toredatele etteastetele ahvidega, tundus 20-ne eurone pilet siiski pisut ülehinnatud olema. Hiinas on kõik turismiobjektid ning vaatamisväärsused  suhteliselt soolaste hindadega kuid olenemata sellest on  siseturism siin väga aktiivne. Turismiobjektide rajamise ning nende eest hoolitsemise nimel nähakse muidugi ka vaeva. Kõikidel objektidel on hulgaliselt tööl igasuguseid ametimehi. Lisaks on rohkesti luuakestega prahikoristajaid, sest hiinlane armastab tekkinud rämpsu lihtsalt maha visata. Prahti tekitavad nad ikka päris palju...

Tagasitee valisime teise ehk otsema, vältimaks pimeda peale jäämist ja looduskaunite vaadete kordumist. Kuidagi märkamatult oskasime aga oma kodukohast mööda sõita ja sattusime hoopis linna teise otsa. Linna läbimine jäi meil õhtusele tipptunnile ning me saime väga ehedalt kogeda ka seda „crazyt hiina liiklust“, mis ometigi sujus ilma avariideta ning kokkupõrgeteta. Emmel oli rolleri tagaistmel istudes närvid ikka päris läbi. Ennem hotelli minemist tegime kodurannas veel ühe värskendava supluse kõrgetes merelainetes ning siis tagastasime rolleri omanikule.

Emm ahvidega poseerimas

20.04.2012 Puhkepäev Dadonghai Beach`il

Päev algas laisklemise ja eilse blogi kirjutamisega. Siis sättisime endid randaminekuks, sest tänane päev oli meil mõeldud puhkamiseks oma kodurannas - Dadonghai Beach`il. (http://www.sanyaweb.com/sight_sanya_dadonghai_bay.html). Meie hotellist mererannani on paarsada meetrit. Ennem randaminekut käisime veel läbi kõrvaltänavas asuvast Pizza Hut`ist, kus võtsime kõhutäiteks ühed pitsad. Olime ka Hangzhou`s sellenimelise söögikoha teenuseid kasutanud ning saanud sealt positiivse maitseelamuse. Teel randa kohtasime kahte vene keelt kõnelevat noormeest, kellest üks on pärit Tallinnast. Ta tuli sõbrale 4 kuud tagasi külla ja jääb nüüd siia sügiseni tööle. Tema 2-toalise korteri üür siin linnas on 2000 RMB ehk siis 250 €/kuus. Poisid ajavad siin ühe hotelliketi palgal turistidega äri, neile reise soovitades ja müües. Õhtul kohtasime ja ajasime juttu kahe vene tüdrukuga Moskvast, kes samuti olid siia ajutiselt tööle tulnud ja on samas firmas vene turistidele giidideks. Tüdrukud lubasid meile homseks välja uurida, kas ja millal me saaksime paadiga merele või järvele kalapüügi reisi teha.

Rannas olid päris suured lained ja välja oli pandud punane lipp, mis pidi tühmade turistide tähelepanu juhtima sellele, et ujuma minek on omal vastustusel. Eks see enam-vähem on nii ka kõikidel teistel päevadel, sest rannas vetelpääste või muu päästeteenistuse moodi mehi ei ole kusagil kohanud. Rannas aga on hulgaliselt politseivormis mehi ja samuti hotellide turvateenistuse mehi. Olime rannapäeva esimesel poolel kavalad ja kasutasime päikesevõtmiseks ühe 5* hotelli rannatoole senikaua, kuni üks selle hotelli turvateenistuse vormis mees meie juurde tuli venekeelse sildikesega. Sildil oli kirjas, et toolid on kasutamiseks ainult selle hotelli klientidele ja neid ei saa me ka raha eest laenutada. Ei jäänud muud üle, kui oma asjad kokku pakkida ja rannaliivale kolida, sest päeva lõpuks polnud mõtet enam toole ka ostma hakata.

Õhtul siirdusime välja kindla plaaniga nautida massaaži. Massaažile püüdjaid oli päris palju, sest tihtilugu asuvad salongid kas kõrgematel korrustel või peatänavalt kõrval. Vaatasime paar kohta ka üle, mis hinna poolest tundusid sobilikud olevat kuid paraku eriti ei meeldinud. Lõpuks jäime kolmandas kohas pidama, sest hind oli ok ja ruumil ei olnud ka väga viga. Leppisime kokku, et võtame tund ja 50 min kogu keha+jalad maksumusega 80 RMB (10 EUR). Meie üllatus oli aga suur ning võttis meid ikka päris kohmetuks kui nägime, kes meie massaažilauda tuli valmis sättima. Tegemist oli meesterahvaga, kellele meeldib kanda naisterahva rõivaid. Kuna meie kohmetus ning kohene võime kokkuleppest keelduda võttis pisut piinlikult aega, siis teatasime, et meil on ikkagi kiire ning laseme teha ainult jalamassaaži. Emm võttis leplikult transvestiidist massööri teenuse, et issi ebamugavusest säästa. Tegelikult oli poiss-tüdruku massaaž muidugi super hea, aga oma keha kallale ei oleks tahtnud teda kuidagi lasta...

Lembehetked kodurannas

 

21.04.2012 Puhkepäev Dadonghai Beach`il vol.2

Keset ööd oli niivõrd kõva troopiline äiksetorm koos kõrvulukustava müristamisega, et ajas meid mõlemaid unepealt üles. Arvasime juba, et saabuv puhkepäev on raisus, aga kui hommikul kell 10 lõpuks ärkasime ja aknast välja vaatasime, oli meeldiv tõdeda, et ees on ootamas jällegi üks tore päev...

Kuna eilsed Moskva tšikid kalapüügireisi ei organiseerinud (suure lainetuse tõttu), siis oli meile ootamatult sülle kukkunud taaskord selline päev, kus ei pea midagi tegema ega kuhugi kellaajaliselt minema. Päev oli poolepeal, kui lõpuks hotellitoast välja saime. Tegime kodurannas ja rannapromenaadil jalutuskäigud mõlemale poolele niipalju kui oli jalgsi võimalik kõndida ning tutvusime põhjalikult siinse rannaeluga. Tuleb tunnistada, et eilne väide - „rannas vetelpääste või muu päästeteenistuse moodi mehi ei ole kusagil kohanud“ – ei pea tegelikult paika. Need mehed on täitsa olemas, ainult nende vormiks on tavalised ujumispüksid mistõttu neid ei ole võimalik teistest rannakülastajatest eristada. Täna me seda aga suutsime, sest nad lasid pidevalt vilet, et mõistmatud suurtest lainetest välja tuleksid ja ujuma ei kipuks. Samuti on neil olemas rannas umbes 500 meetriste vahedega vaatetornid ning vajadusel kiirelt ringi liikumiseks ATV-d. Suur lainetus, mis siin neil päevil on olnud, on ka kohalikele harjumatu. Seda tullakse perekonniti rannale uudistama ning lainetest pilte klõpsima.

Õhtul võtsime ennem sööki üldmassaaži (50 RMB/60min) ja peale sööki jalamassaaži (20 RMB/60min). Mõlemal korral oli tegemist väga professionaalsete tegijatega ning me jäime pakutud teenustega väga rahule. Siinsetes massaažisalongides on letis tavapäraselt vene keelt kõnelevad tütarlapsed, kellelt saame infot kohaliku elu kohta. Saime teada, et Hiinas on riiklikult keelustatud abiellumine ennem 23 eluaastat ning nüüdseks on lubatud sünnitada kuni 2 last (kehtib sünnituste mitte mitmike puhul). Edasiste sünnituste puhul tuleb juba trahvi maksta mõnituhat jüaani. See, kas tasu on ühekordne või mitmekordne pidi sõltuma maakonnast/linnast. Hetkel on riigis vanema elanikkonna ülekaal väga suur. Rahvaarvu kasvu pidurdamiseks oli siiani riiklikult trahvitav juba teise lapse sünd, mistõttu noorema põlvkonna pealekasv küll aeglustus, kuid see-eest elanikkond vananes kiiresti. Riikliku sektori töötajatel on ettenähtud riiklik pension, erasektoris töötamise eest riigi poolt pensioni ei maksta. Pensioniikka jõudes (vist oli 65), hakatakse saama tagasimakseid  kindlustusfirmast, kuhu eelnevalt on raha kogutud (ehk siis nagu meil  kogumispension). Massaažisalongides on töötajad tööl 7 päeva nädalas 12 tundi päevas kuid vajadusel saavad nad ära käia omi asju ajamas. Puhkavad nad reeglina 1x aastas.

Õhtustamas käisime seekord vene nimega restoranis. Kutsuti lahkesti sisse grillitud parti sööma aga tellimust esitades selgus, et parti neil veel polegi. Tellisime siis sealiha šašlõki riisi ja toorsalatiga. Šašlõkki nad siin teha ei osanud, see serveeriti meile pooltoorena. Saatsime tagasi täiendavale küpsetamisele kuid toodi lauda ikka sama toorena. Seejärel võttis emm oma kokakunstioskused kasutusele ja läks ise kohalikega koos šašlõkki küpsetama. Nii me siis saime ka lõpuks söönuks. Seevastu üks vene proua kõrvallauast vihastas, tõusis lihtsalt püsti ja lahkus jättes toore lihaportsu ja ülejäänud tellitu eest tasumata. Tuli välja, et kohalikud poisid avasid esimest päeva oma küpsetuskoja ja ju neil siis kogemused alles puuduvad.

Sõjaväeorkestri poisid puhkehetkel

22.04.2012 Puhkepäev Dadonghai Beach`il vol.3

Hakkame juba tasapisi puhkamisega harjuma, sest täna hommikul laisklesime veelgi kauem kui eile. Hainani saare kuurortpuhkust on meil alles jäänud veel vaid homne päev. Rong Guangzhou poole väljub homme hilisõhtul kell 23.55 ja homse öö veedame juba rongis.

Tänase lõunasöögi, ennem randaminekut, tegime vene turistidele mõeldud söögikohas ja õhtusöögi sõime rohkem kohalikele mõeldud asutuses. Mõlemas kohas jäime pakutuga rahule kuid hiina toitu pulkadega süües saab ikka parema maitseelamuse. Hiinlaste endi söögikultuur on meile harjumuspärasest erinev. Tundub, et söömist alustavad nad kohe kui silmad lahti teevad. Lõunasöögi aeg on neil kella 11-st 14-ni ja õhtusöögi aeg algab kella 17-st. Siin serveeritakse kõik toidud erinevates serveerimisnõudes, mistõttu on tihtilugu lauad lookas potsikutest ning taldrikukestest, sest süüa meeldib hiinlastele palju. Loomulikult on toidud siin väga maitsvad, meile ehk pisut liiga rasvased või vürtsised kuid see oleneb kindlasti pakutava toidu eripärast. Enamikes söögikohtades kasutatakse laudlinu, osades on linale peale asetatud veel ka ühekordne kile. Laudkonna lahkudes keritakse kile koos sinna tekitatud toidujäänustega kokku ja visatakse minema. Süüakse selliselt, et kondid ja muu mittesöödav osa paisatakse lauale, samuti potsikutest toitu tõstes jääb potsik laule samasse asendisse ning ilmtingimata peavad laule tekkima igast tõstmiskorrast nired. Söögikohtades, kus pakutakse sihvkasid, visatakse sihvkakestad lihtsalt maha, mitte ei poetata lauale, ammugi veel mingile taldrikule. Maitseelamuste saamiseks oleme eelistanud kohalikele mõeldud söögikohti kuid kohati on need nii räpakad, et tuled kohe tagurpidi välja. Vene turistidele mõeldud söögikohtades on kõik toidud ja joogid tuntavalt kallimad. See on ka õigustatud, arvestades nende maksevõimet ja kohalike ärimeeste soovi turistidelt kogu raha kätte saada. Loomulikult ei ole me ka päris peeni 5* hotellide restorane väisanud, et põhjapanevaid üldistusi teha, need on lihtsalt meie endi kogemused.

Täna, 22.aprillil tähistatakse ülemaailmselt Maa päeva mitmete erinevate ürituste ja ettevõtmistega, mille eesmärgiks on juhtida inimeste tähelepanu keskkonnaprobleemidele. Ettevõtmine sai alguse 1970.aastal USA-s, kus ameeriklased tulid tänavatele protestimaks keskkonnasaaste vastu. Selle ürituse raames tulid täna ka Sanya kolledži õpilased randa puhastama ning rannas olevaid inimesi harima. Meiega viidi rannas läbi vestlus ning uuriti, kas me oleme tänasest päevast teadlikud ja otse loomulikult tehti ka kohaliku ajalehe jaoks meist pilte. Üldiselt aga ei erinenud tänane rannapäev millegagi eelnevatest.

Õhtuses rannas

23.04.2012 Tianyuan Hot Springs

Tšekkisime täna endid hotellist välja umbes kell 12 ja võtsime suuna Tianyuan Hot Springs`i termaalbasseinidesse, mis asub Sanya linnast umbes 15km kaugusel. Otsustasime selles spaas oma viimase kuurordilaadse puhkepäeva veeta sellepärast, et see asub linnale suhteliselt lähedal ja ei ole ka rongijaamast kaugel. Kauplesime natukene esimese taksojuhiga transfeeri hinna üle ja kui olime kokkuleppele jõudnud, asusimegi teele (hiljem selgus, et olime teinud hea diili!). Termaalspaasse kohale jõudes olime algul ikka väga pettunud, sest see oli tõeliselt ajahambast puretud koht. Pooled basseinidest olid tühjad ja enamus atraktsioonidest ei töötanud. Õnneks oli lisaks erinevatele mineraalvee basseinidele olemas ka kaks basseini kaladega. Suuremate kaladega bassein oli ette nähtud jalgade leotamiseks, pisemate doktorkaladega basseini sai end pikali heita. Eelnevalt meie poolt külastatud Nantian Hot Spring Resort`iga ei saa seda kohta kohe kuidagi võrrelda. Tegemist on Hiina esimese termaalveebasseinidega spaaga, mis on nüüdseks jäänud valdavalt vaid kohalike pärusmaaks, sest turistid on kaasaegsemate spaade poole üle meelitatud. Päev läks muidugi igati asja ette, sest saime taaskord kaladele oma päikese poolt põletatud ning kooruvate nahkadega söödaks olla. Kaladel oli nosimist tõepoolest hoolega. Meid pani imestama see, kuidas need kalad suudavad elada ning tegutseda sedavõrd kuumas vees. Näiteks värske termaalvee juurdevoolu hetkel oli vesi sedavõrd kuum, et jalga sisse panna polnud võimalik. Pisut veel ning kaine mõistus ütleb, et varsti peaks uhhaad saama. Spaapäeva lõpetuseks võtsime veel ka õlimassaaži, et puretud nahkadele natukenegi leevendust pakkuda.

Nüüd siis istume Sanya rongijaamas, kirjutame blogi ning ootame pääsu Guangzhou rongile. Rongijaamas oleme ainsad valged, sest arvata on, et puhkajad kasutavad ikka pigem lennumasinaid edasi liikumiseks kui loksuvad rongiga maad mööda. Saab siis näha, kuidas möödub öö ning 15 tunnine sõit kõvadel lavatsitel. Vestlesime just ühe kohaliku naisterahvaga ja tema näoilmest võis aru saada, et ega see just nali ei ole.

Emm väikeste doktorkaladega

 

24.04.2012 Sanya – Guangzhou – Shenzhen – Hong Kong

Rong K404 Sanya – Guangzhou väljus kell 23:58. Ei ole hiinlastel seda saksa täpsust. Natukene aega anti reisijatele endi sisseseadmiseks ja magamaminekuks ning umbes 10min pärast kustutati vagunis kõik tuled. Kui öösel rongi praamile laaditi, et üle mere sõita, siis vagunite kinni/lahti haakimisel kolistati päris tugevasti ning see äratas ülesse. Muidu sai magada täiesti rahuldavalt. Hommikul ärkasime kell 8:30.

Kes aga magas ja kes mitte? Iss lausa norskas... Kardetud kõvad lavatsid ei olnud sugugi hullemad kui Tallinn-Moskva rongis niinimetatud platskaardivaguni omad. Narid olid kolmekordsed ja meie kohad olid ühel poolel kaks alumist. Täiesti talutav edasiliikumise viis ja lõpuks oleme hiinlaste keskkonnas ning hingame kohalikega ühes rütmis. Mitte, et Sanya venelaste kogukonna vastu midagi oleks, kuid seal kadus ära see ehe Hiinamaa tunne, mida siia otsima tulime. Tore on rongiaknast vaadelda ümbritsevat loodust, töökaid maaharijaid ning korras põlde, suuri banaani- ja ananassiistandusi ning võimsaid mäemürakaid vaheldumas pisut räämas või siis just kaunilt korda tehtud küladega.

Hommikusöök rongis oli korraldatud selliselt, et kõikidel reisijatel olid kaasas oma moonakotid (ka meil). Lisaks käib ka kärudelt müümine nagu lennukites ja samuti on linnadevahelises rongis olemas restoranvagun. Kõikjal Hiinas on olemas kuuma vee võtmise kohad, kust saab vett teetermostele, mis on igal Hiina kodanikul „must be“ aksessuaarina kaasas. Samuti on väga laialdaselt levinud nuudlite söömine ühekordsetest topsikutest, kuhu on lisatud juba kõik maitseained ja kahvlikene, vala vaid kuum vesi peale ja ongi toiduports valmis. Topsiku hind poes on keskmiselt 4 RMB. Viimane on ka meie lahutamatuks hommikusöögiks saanud. Poest süüa osta on päris keeruline, sest tihtilugu ei paista vaakumpakendid läbi ning kirjast ei mõika me midagi. Vorstikesi, keedetud kanavarbaid, kanakoibi ja muid liha-kala tooteid müüakse vaakumpakenditesse pakendatutena toatemperatuuril. Ühe kanakoiva ostsime prooviks ja ega sellel midagi viga ei olnud.

Täna siis pidime Hiinast kiire põgenemise tegema, sest viisa vajab riigipiiri ületust. Sõitsime Guangzhoust kohe edasi rongiga Shenzhen`i , sõidu kestvus oli 1h 32m ja teekonna pikkus 147km. Kahjuks pidime eelnevalt ühe tunni ka Guangzhou raudteejaamas ootama, sest koheselt väljuvale rongile meile pileteid ei jätkunud. Shenzhen`i raudteejaamas ületasime koos väikeste tolliformaalsustega Hiina - Hong Kongi piiri ning edasi liikusime metrooga juba oma hotelli. Tuli teha pikk metroosõit ja istuda kolm korda ümber, et lõpuks õiges peatuses väljuda. Peale hotelli jõudmist tegime veel väikese jalutuskäigu oma tänaval aga tulime suhteliselt kiiresti tuppa tagasi ja jäime puhkama, sest olime pikast reisist väsinud.

Hiinamaa rongiaknast vaadatuna

25.04.2012 Hong Kong`i „Symphony of Lights“

Täna hommikul kolisime ümber kodust broneeritud hotelli, mis asus samal tänaval. Peale kottide tuppa panekut läksime kohe linnaga tutvust tegema.

Hong Kong on Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond, mis koosneb Lõuna-Hiina mere äärsest mandri osast (Kowloon) ja mitmest saarest. Rahvaarv on umbes 7 miljonit, võrdselt hiina keelega räägitakse ka inglise keelt, linn on väga puhas ning inimeste käitumiskultuur erineb kardinaalselt Hiina RV kodanike omast. Hong Kongis on oma valuuta - hongkongi dollar (1EUR=10HKD), oma tolli- ja immigratsioonisüsteem, oma juriidiline süsteem ning ka vasakpoolne liiklus. Liikluskultuur on väga korrektne ja reegleid järgiv, liiklemine linnas on igati lihtne ja loogiline.

Hilise hommikusöögi järel tegime mööda Hong Kongi Islandit kahekorruselise trammi 2.korrusel omale laheda linnaekskursiooni (trammipilet maksis 2,3 HKD). Pärast mõningast trammidega seiklemist võtsime suuna Hong Kongi mandriosale – Kowlooni, kuhu sõitsime üle lahe Star Ferry`ga (umbes 1km, pilet 2,5 HKD).  Soov oli ära vaadata ka Guinness`i rekordite raamatusse kantud valgusšhõu „Symphony of Lights“( http://www.tourism.gov.hk/symphony/).  See toimub igal õhtul algusega kell 20.00 ja kestab umbes 15 minutit. Tegemist on pilvelõhkujate katustel asuvate prožektorite ja laseritega ning fassaadide värviliste tuledega muusika saatel toimuva valgusetendusega. Meie vaatasime seda etendust Kowlooni kaldalt Star Ferry`de sadamakai kõrval asuvalt promenaadilt. Ennem valgusetendust jõudsime Kowlooni peatänaval Nathan Road´il teha väikese jalutuskäigu, õhtusöögi ning külastada ka mõnda ostukeskust. Nimelt oli iss oma t-särgi märjaks higistanud ja see tuli uus osta. Tagasi hotelli läksime sama teed - üle lahe Star Ferry`ga ja mööda Hong Kongi Islandit kahekorruselise trammiga.

Õhtuses Kowloonis, taustaks Hong Kongi kõrgeim hoone - ICC Tower

26.04.2012 Hong Kong Top 5 Sights & Attractions

Hommikul hotellitoa aknast välja vaadates oli taevas täitsa pilvitu. Otsustasime ilusat ilma ära kasutada ja läbi käia Hong Kongi turistidele mõeldud top 5 vaatamisväärsused. Alustasime turistide seas kõige populaarsemast  - Viktoria Peak`ist (http://www.thepeak.com.hk/en/). See on 552m kõrgune mägi Hong Kongi saare lääneosas, kuhu saab üles tippu sõita Aasia vanimat mägiraudteed mööda mägitrammiga. Mäetipu vallutamiseks tehtud lõbusõit maksis 40 HKD/in. Seda soovitatakse teha just ilusa ja selge ilmaga, sest ainult siis avanevad ülevalt vaateplatvormilt suurepärased vaated Hong Kongile.

Mäetipp vallutatud, külastasime vastaskaldal Kowloonis asuvat ICC  Towerit, mille taustal eelmisel õhtul pilti tegime. ICC Tower (The International Commerce Centre) on 108 korruseline 484m kõrgune pilvelõhkuja, ehitatud aastatel 2002 kuni 2010, on Hong Kongi kõrgeim hoone, maailmas teine korruste poolest ning kõrguselt neljas. Külastajatele mõeldud vaateplatvorm asub hoone 100-dal korrusel, millelt saab ainulaadse 360° panoraamvaate Hong Kongile ning pääs sinna maksab 150 HKD. Lift sõidab üles 60-ne sekundiga ja üles jõudes olid meil mõlemail kõrvad lukus. Vaateplatvormil ringi käies oli selline tunne, et jalgealune pind all kõigub ning pidevalt oli vajadus kuhugi maha istuda. Algselt planeeritud lõunasöök pilvepiiril lõppes menüüga tutvudes, sest sealsed hinnad tõid meid kiirelt maapeale tagasi...

Teise poole päevast pühendasime Lantau saarele. Külastasime Ngong Pingi platool maailma kõrgeimat buddha kuju - Giant Buddha ja selle kõrval asuvat  Po Lin kloostrit (http://www.np360.com.hk/html/eng/front/index.asp). Üles mäkke buddha juurde sõitsime liinibussiga koos kloostris elavate munkadega aga mitte köisraudteed mööda koos turistidega.

Tagasiteel olime juba peaaegu jõudmas ka „tähtede avenüüle“ kuid ilm oli muutunud vihmaseks ja jahedamaks, mistõttu võtsime suuna hotelli. Õhtusöögi tegime hotelli naabruses asuvas kohalikele mõeldud söögikohas, mille aknale riputatud röstitud pardid pälvisid meie tähelepanu ja üksiti olid ka väga maitsvad.

ICC Toweri 100-ndal korrusel jalgu puhkamas

27.04.2012 Hong Kong - šhoppajate paradiis

Hommikune vihmasabin pani paika meie päevase tegevuskava. Kõigepealt mõnulesime poole päevani hotellitoas, planeerisime edasist reisikava ning bronnisime ära järgnevad hotellid Guangzhou`s ja Pekingis. Seejärel tegime korraliku lõunasöögi ning suundusime Hong Kongi šhoppajate paradiisi – Mong Koki. Tegelikult meil polnud erilist ostusoovi, mistõttu möödus päev niisama kaubanduskeskusi, kaupmehi ja kaupade hindu uudistades. Isegi meile reisidel ostuhitiks kujunenud külmakapimagnet jäi suure uudistamise käigus soetamata. Vihmasadu muutus õhtupoole veidi tugevamaks ning olude sunnil sai ostetud kilejope ja paar soojemat pluusi.  Tehnikakaupade, "cucci-muccide" ja muu pudi-padi hinnad on siin väga odavad kuid meie jätkame oma teekonda endiselt väikese käsipagasiga.

Koertesalongis käis tihe töö ka hilisel õhtutunnil

28.04.2012 Hong Kong – Shenzhen – Guangzhou

Ärkasime trummipõrina peale, mis kostus tänavalt. Täna peaks kirjade järgi peetama Buddha sünnipäeva. Ilmselt selleteemaline informeerimine toimus ka veoautode kastis põristatavate trummarite poolt.

Lõunase hommikusöögi tegime sel korral poolel teel Shenzhen`i. Metroojaamast pistsime ninad päevavalguse kätte puht juhuslikult ühe suure kaubanduskeskuse juures, kus oli sees ka täismõõdus liuväli. Sel korral  oli meie lõunasöök vürtsitatud erinevate uisutajate esituses jää peal valusate kukkumistega ning kaunite piruettidega.

Veel mõni metroorongi peatus edasi ning olimegi riigipiiril, kus taaskord ulatasime  passiametnikule passid koos täidetud maalt lahkumise lubadega. Sel korral tundus emme pass ametnikule kuidagi kahtlane, sest ta uuris seda väga pikalt, küsis, mis maaga on tegemist ning kus pass väljastatud. Lõpuks kutsus appi veel teisegi ametniku, kes siis emme kõrvale kutsus, pilti tegelikkusega kõrvutas ning passi kõiki lehti näppude vahel üle libistades veendus, et tegemist ei ole võltsinguga. Lõpuks lasti emm siiski edasi. Tegelikult sujusid aga piiriületused ladusalt ilma erilist ajakulu nõudmata. Piiri ületamise järgselt toimus silmnähtav muutus nii inimeste käitumises, keelekasutuses, tänavate puhtuses, liikluskultuuris jne... - tõeline transformeerumine. Hiinlased on küll sõbralikud ning heatahtlikud mõlemal pool piiri, kuid Hong Kong sai kuidagi eriti hingelähedaseks. Sealne kultuuriline keskkond on Euroopa omale kindlasti rohkem sarnasem.

Eelnevalt olime omale selgeks teinud, et Shenzhen`ist on võimalik ka Airport Intercity bussiga otse Guangzhou lennujaama saada, mille läheduses oli meil järgmine hotell bronnitud. Piiriületuskohast Airport Intercity bussijaama sõitsime taksoga. Taksojuht oli täielik oma ala proff ning näitas tipptunnil  linnaliikluses üles tõelist sõidumeisterlikkust. Airport Intercity bussijuht seevastu tundus olevat oskamatu, tegi palju äkkpidurdusi ning liiklusummikute tõttu venis lubatud 2h20min sõit lõpuks 3-tunniseks. Lennujaama infost teatati, et meie poolt broneeritud hotelli transfeeriks ei olegi tasuta bussisõitu ette nähtud ning meil tuli kasutada jälle takso teenust. Hotelli sisse tšekkides saime aga teada, et lennujaama ja hotelli vahel on tasuta transfeer siiski olemas, vaja olnuks ainult hotelli ette helistada. Eks siis homme kasutame seda teenust lennujaama tagasisõiduks. Lend Pekingisse väljub homme kell 13  ja kestab 3 tundi. Õhtusöögist loobusime hilise aja tõttu.

Lõunasöök kaubanduskeskuse liuvälja ääres

29.04.2012 Guangzhou – Peking

Hotelli transfeeriga sõitsime Guangzhou lennujaama. Täna ootas meid ees järjekordne reisipäev, nüüd juba suunaga kodu poole. Kõik sujus sinnamaani kuni olime lennukis oma kohad sisse võtnud. Siis teatas lennuki kapten, et lend väljub meile arusaamatutel põhjustel hilinemisega kuni 2 tundi ja meil tuleb kahjuks oodata. Ooteaeg sisustati lõunasöögi pakkumisega ja ei tundunud seetõttu olema väga pikk. Lend kestis 2h40min ning Pekingisse jõudsime ettenähtust hiljem 1,5 tundi. Peking võttis meid vastu vaid 20° soojakraadiga, mis hakatuseks tundus meile üpris jahedana. Rongi ja metrooga võtsime suuna bronnitud hotelli poole. Lõpuks kohale jõudes (3,5h sõitu), püüdis vastuvõtu näitsik meile käte ja jalgadega selgeks teha, et tema ei tea meie bronnist midagi ja vabu tube ei ole. Abiks sai võetud ka Google Translate, kuid vaatamata sellele ei leitud meile ikka tuba. Natukene oli meil ka sellest hea meel, sest hotell asus kesklinnast väga kaugel ja me juba kahetsesime, et olime sellesse hotelli üldse bronni teinud. Otsisime netist välja uue hotelli kesklinnale lähemal, tegime sinna kiire bronni ning võtsime takso ja sõitsime kohale. Kui lõpuks tuppa jõudsime, oli kell 23. Seega võttis meil ümberkolimine Guangzhou hotellist Pekingi hotelli aega täpselt 12 tundi.

Hommikusöök näpus ja taas teele...

30.04.2012 Pekingi vaatamisväärsused – Taevatempel, „Linnupesa“ ja „Veekuubik“

Hommikul proovisime hakatuseks leida pesumaja, et oma must pesu lasta ära pesta. Hotell seda teenust meile ei pakkunud ja juhatas kõrvaltänaval asuvasse pesumajja. Pika otsimise peale leidsime ka selle üles ning kui olime oma soovi pesumaja neiule ära seletanud ja hinnas kokkuleppele jõudnud, saime halvaks üllatuseks teada, et meie pesu saab puhtaks alles ärasõidu päevaks... Ei aidanud ka kauplemine midagi, tulime pettunult hotellituppa oma pesuga tagasi, sest kahju oli asjatult kulutatud ajast.

Päeva sisustamiseks valisime oma hotellile lähima vaatamisväärsuse Pekingi top 5 seast - selleks oli peale „Keelatud Linna“ teisel kohal olev Taevatempel. Mingi ja Qingi dünastia ajal lihtinimestele suletud templikompleks on nüüd tervikuna avatud ja iga päev külastavad seda tuhanded inimesed. Sõitsime sinna mõned peatused bussiga. Olime nimelt eile metroojaamast soetanud Pekingi transpordi kasutamiseks mõeldud IC-kaardi ja saame sellega nüüd mugavalt liikuda kõikide transpordiliikidega ning vajadusel maksta ka vaatamisväärsuste sissepääsude eest. Taevatempli külastamisele soovitatakse varuda vähemalt pool päeva aga kuna meie kõhud tahtsid juba täitmist saada ning kultuuriväärtuste vaatamine seda mitte ei tee, siis läbisime Taevatempli pargi ja selle hooned kiiremini, et minna lõunat sööma. Söögikoha otsimine võttis samuti palju aega aga see tasus ennast igati ära, sest leidsime korraliku BBQ grill-restorani, kus saime ise laual süüa küpsetada.

Pealelõunal külastasime Siiditurgu, mis kujutab endast neljakordset suurt turuhoonet, täis tuubitud kõikide kaupadega kauplemiseks mõeldud bokse ja kus toimub väga pealetükkiv kauba pakkumine. Meil konkreetsed ostusoovid puudusid ning saime vabalt proovile panna oma kauplemisoskused. Tavaline taks oli selline, et kauba väärtus oli kauplevate müüjate poolt kümnekordselt üle hinnatud ning  kaupa sai osta just sellise hinnaga, mida oled ise suuteline omale välja kauplema.

Kui kauplemisest tüdinenud saime, sõitsime veel metrooga olümpiaehitisi vaatama. Need pidid olema eriti ilusad just õhtutulede säras. Pekingi olümpiaehitiste tegemisel võeti arvesse seda, et pärast olümpiat saaks neid ka muul otstarbel kasutada. „Linnupesa“ nime kandval olümpiastaadionil korraldatakse kontserte ja muid meelelahutusüritusi. Olümpia ajal mahutati sinna staadionile 91 000 pealtvaatajat, tänaseks on pealtvaatajate arvu piiratud 80 000-ni. Olümpiastaadionil toimus ka täna ühe ansambli  kontsert, mille pileteid meile pakuti hinnaga 500 kuni 1200 RMB-d, aga me ei olnud huvitatud. Olümpiaujulasse, niinimetatud „Veekuubikusse“, rajati ööklubi ja ostukeskus. Samas on seal olemas veekeskus ning saab harrastada mitmeid erinevaid veespordialasid.

Hotelli tagasi jõudsime hilja õhtul. Jalad olid pikkade vahemaade läbimisest väga väsinud ning metroojaamast hotellini sõitmiseks kasutasime ka veloriksa teenust. Õhtusööki asendasid kõrvalasuvast poest tuppa kaasa ostetud värsked puuviljad.

„Linnupesa“ nime kandva olümpiastaadioni juures

01.05.2012 Töörahva suurimal pühal Pekingis

1.mai on Hiinas ääretult suur ning oluline rahvuspüha, mil riigi kodanikele antakse vabad päevad. Sel aastal oli püha 29.04 kuni 01.05. Pühade periood paneb liikuma suured rahvamassid ehk lööb vohama siseturismi. "Keelatud linn" on üks Pekingi ja kogu Hiina kuulsamatest vaatamisväärsustest. Pekingi kesklinnas, Taevase Rahu väljaku põhjaosas paiknev müüriga piiratud ala hõlmab 72 hektarit ja seal on üle 800 ehitise. "Keelatud linn" oli keisrite elukohaks Mingi ja Qingi dünastiate valitsemisajal 15. sajandi algusest 1912-nda aastani. Enne Hiina RV asutamist 1911-ndal aastal, jõudis seal elada 24 keisrit oma perede ja õukondadega. Viimane neist, Pu Yi, loobus ametlikult võimust alles 1912-ndal aastal, kuid tal lasti siiski elada "Keelatud linnas" 1924-nda aastani, mille järel muudeti keiserlik palee muuseumiks. Lihtrahvale oli pääs linna surma ähvardusel keelatud, kuna alamate juuresolekut peeti valitsejale rüvetavaks. Sellest tulenebki nimetus "Keelatud linn".

Tänane vaatamisväärsus, "Keelatud linn", oli sedavõrd vaatamist väärt, et üritasime objektile läheneda lausa kahel korral. Esimesel katsel kella 12 paiku me lihtsalt loobusime olemast osake mitmemiljonilisest inimmassist ning astusime juhuslikule liinibussile, et pääseda ohutumasse kaugusesse. Buss sõidutas meid juhuslikult Pekingi keskuses asuvasse ärirajooni, mis otseloomulikult oli samuti ülerahvastatud kuid seal jagus siiski ka liikumisruumi. Pealelõunane "Keelatud linna" vallutusretk lõppes aga sellega, et loobusime sissepääsupiletite soetamisest, sest kl 17:00 pannakse linn lukku ja meie imetlemise aeg oleks jäänud liialt napiks. Tutvusime "Keelatud linnaga" väljastpoolt linnamüüri iga kandi pealt ning liikusime seejärel ühise rahvavooga kaasa Tianmeni (Taevase Rahu) väljakule. See on maailma suurim väljak pindalaga 440 000 m² (44 ha). Tänast tähtpäeva oli kummardama või imetlema tulnud hirmuäratav hulk riigikodanikke üle kogu suure Hiinamaa. Kogu rahvamassi ohjamiseks oli väljas tohutu armee politseinikke, sõjaväelasi ning vabatahtlikke nii maa peal kui ka maa all. Kõik sujus ladusalt, inimookean aina kulges rahulikus tempos teineteist segamata, kiirustamata ning kedagi häirimata. Hiinlased on oma loomult harjumatult rahuliku liikumisega nii tänaval kui ka metroodes ja seda isegi tipptundide ajal.

Tänaseks kokkulepitud õhtusöök Pekingis õppivate ja töötavate eestlastega viis meid Liibanoni rahvusrestorani. Toit oli imehea ning vastupidiselt hiina köögi suhteliselt rasvastele roogadele, nautisime hummust, taimetoite ja muud meile uudset. Õhtu lõpetasime kokteilibaaris vesteldes Hiina elust-olust ning arutledes elufilosoofilistel teemade. Saime vastused meid huvitavatele küsimustele Hiina kohta ning kasulike näpunäiteid viimaste puhkusepäevade sisustamiseks Pekingis. Oli väga tore ning informatiivne koosolemine. Tagasi hotellituppa jõudsime peale keskööd.

1.mai Tianmeni väljakul

 

02.05.2012 Pekingis siiditekke ostmas

Päeva alustasime sealt, kus eile õhtul lõpetasime. Nimelt oli iss unustanud oma lugemisprillid kokteilibaari. Püütud taksojuht (ainus kohatud naistaksojuht kogu reisi jooksul), noogutas paljutähenduslikult meie soovitud sihtkoha suhtes ning alustas sõitu. Lõpuks eksis siiski vaid ühe metroopeatuse võrra, mis tundub siin linnas olevat täiesti normaalne meie kogemuste põhjal. Baari unustatud prillid õnnelikult leitud, asusime päeva põhitegevuse juurde- tutvuma Hiina kaubandusega.

Läheduses asuvast kaubanduskeskusest, mis tegelikult sarnanes pigem ikka turistidele mõeldud turuga, sai soetatud siiditekid. Siinkohal saime pisut ka petta, sest soovitud kahe talvise siiditeki asemel pakiti kahe kilone ja teine pooleteise kilone ehk suvine tekk. Surusime need paraja suurusega „cuccimucci“ kotti, mille müüjaneiud lahkelt kauba peale loovutasid - peaasi, et me ostusooritusest ei loobuks. Siinkohal sai isu kauplemisest ning suure koti kaasasvedamisest täis ja võtsime suuna hotelli. Õhtupoole eksperimenteerisime bussidega toidukoha otsimist kuid see paraku luhtus – mida ei leia, seda ei leia. Buss viis meid mingisse suvalisse kohta, kus arvasime paremaks lihtsalt väljuda ning tagasi kodu poole liikuma hakata. Kaardi lugemisest ei tulnud ka midagi välja, sest enda asukohta ei suutnud me tuvastada. Abi saime sel korral ühe hotelli vastuvõtuletist, kus selgus, et vaatamata pikale ja tiirutavale bussisõidule asusime endiselt üsna kesklinnas ja oma hotelli läheduses. Sel korral bussiekskursiooni enam edasi ei teinud ning võtsime takso, millega põrutasime Pearl Marketile ehk pärliturule. Paraku oli see aga juba suletud. Suundusime edasi jalutades hotelli poole, lootuses leida möödaminnes mõnda vahvat söögikohta... Viimaks selle ka leidsime ning õhtusöögiks oli „Pekingi part“ täies hiilguses koos sinna juurde kuuluvate lisanditega. Hotelli minnes sai veel välja valitud ja kokku lepitud homseks õhtuks juuksuriteenus.

Bussipeatuses oli lipukesega liikluskorraldaja

03.05.2012 Pekingis Pearl Marketil kauplemas

Viimase päeva oma puhkusest Pekingis pühendasime taaskord kaubanduse kammimisele, et soetada mõned hilbud kingitusteks koju kaasa. Kauplemine Pearl Marketil oli äärmiselt väsitav ja ebameeldiv ning meenutas pigem Egiptuse kuurortlinna tänavaturgu. 4-korruselises hoones, millest ühel korrusel kaubeldi pärlitega, pakuti kaupa väga agressiivselt ning esialgne müügi alghind erines tegelikust kauba omahinnast vähemalt kümnekordselt. Selleks, et kaupa õiglase hinnaga kätte saada, pidi kõvasti kauplema ja nende „mänguga“ kaasa minema. Vastupidiselt turismisektoris töötavatele hotelliteenindajatele oskasid kõik kauplejad üllatavalt hästi nii inglise kui ka vene keelt. Hiljem ühe kvartali edasi sõites sattusime aga turgu meenutavale tänavale, kus pakuti müügiks täpselt samu tooteid fikseeritud hindadega kohalikele elanikele ning sealt ostude sooritamine oli juba märksa meeldivam...

Viimase õhtusöögi Pekingis tegime hotelli lähedal kohalikele mõeldud söögikohas. Nautisime täiega Hiina köögi  maitseelamusi, kohalikku mahedat 4‰ „Tsingtao“ õlut ning sundimatult vaba õhkkonda. Teel hotelli käis iss veel juuksurist läbi ning õhtu hotellitoas möödus kotte pakkides.

Emm on ostuga rahul...

04.05.2012 Peking – Berliin – Riia – Pärnu

Peale ärkamist hakkas tasapisi meie teadvusse jõudma kurb tõsiasi, et puhkus ja imeline Hiina-reis on selleks korraks lõppemas ning tuleb asuda tagasi koduteele...

See on ääretult kurb hetk, kui tuleb endale teavitada, et kuu aega puhkust on lennanud linnulennul ja tuleb taas naasta reaalsusesse. Südamesse ja hinge jääb Hiina oma sõbralike ja heatahtlikult uudishimulike inimestega ning teadmine, et pool Hiinat jäi veel avastamata...

Kotid pakitud ja kodutee võib alata...